Õitsvad mimoosid ja jasmiinid sahisevad vaikses tuules ning rohekassiniselt Vahemerelt puhub kerge briis. Laiadel liivarandadel võib kohata neid, kes oma puhkuse lamades mööda saadavad ja ka neid, kes erinevate spordialadega nagu näiteks ratsutamine oma vaimu ja keha hoiavad. Valged majad on uppunud rohelusse ning väikeses kohvikus lobisevad mehed vesipiibu juures päevatööst. Tuneesiat peetakse Aafrika ühe kõige parema elatustasemega maaks, kus valitseb keskklass. Nii see tundubki olema vaadates kahekorruselisi villasid ja viisakaid korterelamuid. Ning rämpsu kohtab Tuneesia tänavatel hulga vähem kui teistes Põhja Aafrika maades. Ka inimeste mentaliteet on teine. Kaupmees teeb kõikvõimaliku, et oma kaubast lahti saada, samas aga ei ole ta nii pealetükkiv kui naabermaades. Tuneesia on olnud Prantsuse protektoraat ning prantslaste teenindus ja suhtlemiskultuur on tuneeslastel sügavalt veres. Ka see on põhjus, miks tuhanded turistid valivad puhkuseks just Tuneesia.

 Tuneesia ajalugu on suhteliselt kirev. Põlisrahvas berberid on ajaloo jooksul segunenud kõikvõimalike rahvastega ning tuneeslane ei tea tänapäeval teps, kes ta vere poolest on. Berberi päritolu rõhutatakse aga uhkusega. Berberite maale saabus kunagi Foiniikia kuninganna Dido, asutas kuulsa Kartaago ning veresegamine algas. Kui roomlased kartaago hävitasid, sai Tuneesiast nende viljaait. Room vandus omakorda alla Bütsantsile, nemad omakorda araablastele. Tuneesiassse on veel jõudnud veneetslased, genovalased, maurid, hispaanlased ja maltalased… täielik paabel. Pole ime, et keskajal tunti Tunist kui mereröövlite paradiisi ning lõbusõidulaevad on tänapäevalgi korsaaride arhitektuuriga.

 

 Tuneesias olles peaks kindlasti sõitma Saharasse. Kaks päeva tundub algul pikk olema, kuid buss teeb sageli peatusi ning see reis annab adekvaatse pildi tõelisest Tuneesiast nii minevikus kui tänapäeval. El Jemi amfiteater jahmatab oma suurusega ning siin on ka filmitud kuulus Gladiaatori film. Vaadake seda enne ning kujutage ette 30 tuhandet inimest kunagistele julmadele võitlustele kaasa elamas. Matmatas elab siiani berberihõim, kes nimetab end troglodüütideks ja elab koobaselamutes. Ka see kant on filmimaailmas kuulus. Tähesõdade kuumaastik on pärit just siit. Edasi viib tee kivikõrbesse, mida ilmestavad rohelised palmioaasid nagu idamaa muinasjutus. Kivid annavad aga teed liivaluidetele ning Douzi linn on viimane asustatud punk enne Suurt Saharat. Miks mitte kasutada haruldast juhust ning tunda end kaameli seljas metsikute liivadüünide vahel kui kõrbe kuningas. Järgmisel päeval on näha aga imelist maastikku kus ei kasva mitte midagi ning kus suured soolakristallid helgivad hommikupäikeses. Chott el Jeridi suur soolakõrb muudab oma värvi meeterhaaval ning mineraalidest moodustuvad imelised kõrberoosid… Võimalus on jeepidega külastada ka maalilisi mägioaase või tutvuda islami pärandiga vahvas Touzeri muuseumis. Kairouan on aga Põhja Aafrika kõige püham linn, mis võtab aastas vastu tuhandeid palverändureid. Kes on korra käinud Kairouanis ja näinud suurt mosheed, on killukese saanud kaasa püha Meka vaimust.

 

 Tunis aga võlub oma sinivalge arhitektuuriga. Vanast Kartaagost pole suurt midagi järgi. Vaid vaikne lahesopp meenutab kunagist Puunia sadamat ja selle peremeest Hannibali. Hannibali ja Hamilkari nimesid kohtab igal sammul. Nende materjaalne pärand on aga kadunud. Vaid Julius Caesari käsul rajatud uus Kartaago annab ainu kunagisest hiilgusest kui jalutada ringi Antoniuse hiigelsaunade keldrites. Sidi Bou Said on aga tõeline nukulinn. Kes kord selles sinivalges imes on jalutanud, saab aru, miks läbi aegade on just see kaunis kaldapeale tõmmanud kunstnike ja boheemlasi. Tunis on linn, kus põrkuvad pariisipärased laiad avenüüd kitsaste araabiapäraste soukitänavatega. Tunis on linn, kus hispaanlaste sadamakvartal põrkub juudilinnaosaga. See on linn, kuhu kõik Vahemere rahvad on jätnud oma pärandi. Tere tulemast uudistama ja avastama.

 

 Marhaban bekom fi Tunis! Tere tulemast Tuneesiasse.

 

Alkoholi kättesaadavus on avalikes kohtades piiratud